Literature

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Raamat on jätk kahele mõisaarhitektuuri käsitlevale köitele, mis hõlmavad ajavahemikku keskajast Põhjasõjani. Käesolev köide on pühendatud mõisaarhitektuuri suurimale tõusuperioodile 18. sajandil. Vandunud truudust uuele võimule, võttis kohalik eliit vastu uue ajastu kutse ja lasi oma kodumaja ehitada võõrsilt pärit arhitektidel ja ehitusmeistritel. Ehtekarbikesena Itaalia ja Prantsuse regulaarstiilis pargi keskel kerkiv mõisamaja sulatas kokku kunstielu ja -vaimu, mis ajal, kui Euroopat räsisid revolutsioonituuled, võimaldas aadlil sulgeda end klantsseinte taha. Ühe viimase siniverelise oaasina Euroopas etendus mõisas ooper, mille noodivõti pärines Louis XIV aegsest Versailles’st ja libreto oli kirjutatud suurimates kunstimetropolides Dresdenis, Berliinis ja Peterburis. Saanud hariduse Saksamaal, reisinud Šveitsis ja Itaalias, jõudis perepoeg vastu jõulusid kodumajja, mille saalis oli ehitud kuusepuu ja tubades süüdatud küünlad. Saadud eurooplasteks, jäädi ometi liivimaalasteks, millest suuremate rokokoosäras losside kõrval Põltsamaal, Väänas ja Õisus annavad tunnistust vanas heas balti stiilis puidust mõisamajad Esnas, Riidajal ja Loodil. Võttes ette Eesti mõisatest pajatava raamatu, ei saa me mitte üksnes uusi teadmisi, vaid ka midagi, mis aitab meil näha maailma huvitavama, mitmekülgsema ja ilusamana.

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.

2007. aasta mais pidas Eesti Vabaõhumuuseum oma 50. aastapäeva muuhulgas teaduskonverentsiga „Miljööväärtuslikud piirkonnad, nende uurimine, hoidmine ja vahendamine“. Konverents oli hea platvorm tutvustamaks ka Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine 2007–2010“, mille täideviimine usaldati Eesti Vabaõhumuuseumile. Käesolevasse kogumikku on koondatud selle konverentsi ettekanded.

Merike Lang. Eessõna
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2007–2010
Elo Lutsepp. Kommentaariks maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise ja hoidmise arengukavale
Heiki Pärdi. 20. sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris
Hannes Palang. Maastik kui mull: piirid ja peegeldused
Priit-Kalev Parts. Vanavaralt pärandökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole
Uwe Meiners (Saksamaa). Vabaõhumuuseum, piirkondlik ehitusmälestiste kaitse ja kultuurmaastikud. Koostöövõimalustest Cloppenburgi Vabaõhumuuseumi (Saksamaa) näitel
Solveig Sjöberg-Pietarinen (Soome). Aidates inimestel mõista
Maret Tamjärv. Kaitseala piiramisrõngas. Välitöödest Rebala maastikukaitsealal 2005. a
Hanno Talving. Kareda ja Esna küla uurimisest 2006. a

Eesti Vabaõhumuuseumi toimetiste teine köide sisaldab 2008. aasta teaduspäeva ettekannete põhjal kirjutatud üsna eriilmelisi kirjutisi. Omavahel ühendab neid kaks põhiteemat: maaehitised ja maakultuur.

Heiki Pärdi. Eessõna
Hanno Talving. Ülevaade Eesti vallamajadest
Heiki Pärdi. Maa ja linna vahepeal
Marju Kõivupuu. Omad ja võõrad koduaias
Elvi Nassar. Setu küla kontrolljoone taga – Lõkova
Elo Lutsepp. Asustuse kujunemine ja ehitustraditsioonide püsimine Peipsiääre vallas. Varnja küla
Kadi Karine. Miljööväärtuslike Virumaa rannakülade Eisma ja Andi väärtuste määratlemine ja kaitse
Joosep Metslang. Palkarhitektuuri taastamisest 2008. aasta uuringute põhjal

Eesti Vabaõhumuuseumi toimetiste kolmanda numbri artiklid hõlmavad väga laia teemaderingi kooliaedadest ja arheoloogilistest majajäänustest ižmade puitarhitektuuri ja ehituspärandi inventeerimise teoreetiliste küsimusteni.

Heiki Pärdi. Eessõna
Kadi Karine. Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku
Kristiina Tiideberg. Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval
Elo Lutsepp. Linnaametnikud sooasunikeks. Tallinna külje alla 1930. aastatel rajatud Õismäe asundus
Rasmus Kask. Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest
Ain Lavi. Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine
Anneli Banner. Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis
Joosep Metslang. Ižmakomi puitarhitektuurist Eesti Kunstiakadeemia 2009. aasta soome-ugri õpperetke põhjal
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava 2011–2015

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sarja neljandas väljaandes „Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu“ keskendume UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud väikesaare – Kihnu – pärandile. Kogumiku lähtepunktiks said saarel läbiviidud välitööd. Tähelepanu all on aga tunduvalt laiem teemadering kui Kihnu traditsiooniline arhitektuur.

Elo Lutsepp. Eessõna
Marju Kõivupuu. See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Rasmus Kask. Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Rasmus Kask. Taluarhitektuuri väärtused ja miljöö-väärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Anneli Banner. Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Jaan Sudak. Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Hanno Talving. Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste viies köide on pühendatud Eesti maaarhitektuuri põlistamise suurkuju Karl Tihase 100. sünniaastapäevale. Aastal 2014 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum seda Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud näitusega „Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv“ ning teaduskonverentsiga. Enamus käesoleva väljaande artikleid ongi välja kasvanud Tihasele pühendatud konverentsi ettekannetest.

Heiki Pärdi. Eessõna
Maret Tamjärv. Karl Tihase (1914–2005). Siberist pärit kirglik Eesti taluarhitektuuri uurija
Heiki Pärdi. Ülevaade Eesti taluhoonestusest 20. sajandi alguses 1929. aasta põllumajandusloenduse andmeil
Tiina Toomet. Eesti taluaianduse tekkimise ajast 19. sajandi lõpus ja sajandivahetusel
Elo Lutsepp. Riigi roll taluarhitektuuri arendamisel 1920–30ndail. Vormiuuendused ja muutused materjalikasutuses
Marju Kõivupuu. Surnute saared elavate maastikul: talu- ja perekalmistu
Sandra Mälk. Arhitekt, palun üks talumaja projekt. Taluehitiste projekte Eesti Arhitektuurimuuseumi kogudes 1920–1940
Mikk Mutso. Ispireeriv vernakulaar ehk innustav isetegemine
Joosep Metslang. Estonian VERNADOC: rahvusvaheline dokumenteerimislaager
Joosep Metslang. Pantelejevi villa: ehitisest endast
Oliver Orro. Mõned mõtted Pantelejevite suvila arhitektuuriajaloolisest ja muinsuskaitselisest kontekstist
Madis Tuuder. Narva-Jõesuu – üks esimesi teadlikult planeeritud kuurorte Läänemere ääres

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sari on 2018. aastal saanud kümneaastaseks. Seekordne kuues köide murrab traditsiooni: algselt taluehituspärandile pühendatud, erineb juubeliaasta Toimetised oma kaugusega arhitektuurist ja lähedusega inimesele ja maastikule.

Kui rahvuspargi aladel jäädvustatud taluarhitektuur on esindatud kogumikus fotodena, siis sisuloomeks andsime sõna Soomaaga lähedalt seotud inimestele: elanikele, külaskäijatele, teoreetikutele ja koduloouurijale. Autorid analüüsivad külaelu hääbumist, kohaliku omavalitsuse planeerimisstrateegiaid, pärandmaastikke ja nende hooldamist, rahvuspargi kuvandit ja turismi.

Liis Serk. Eessõna
Urmas Haud. Mälestusmaa
Heiki Pärdi. Ürgne ühepuupaat – haabjas, lootsik, vene – Soomaal ja mujal Eestis
Rasmus Kask. Paberist Soomaa: ääremaaliste piirkondade planeeringud Eestis
Vivika Veski. Soode taastamine Soomaal
Saara Mildeberg. Soomaa rahvuspark: multifunktsionaalne potentsiaal ja marginaliseeritud perspektiivid
Dolores Mäekivi. Külaelu dünaamika ja maaelanike suhe loodusega Riisa küla näitel
Ann Viisileht. Välitööd Soomaal: kirjanduslik kogumispäevik
Karl Kallastu. Vikati ehitusest, tarvitamisest ja tulevikust
Tõnis Korts. Elu Soomaal
Galerii

Raamat Paide ajaloolistest interjööridest "Väikese linna suured mustrid".
Autorid: KAREN KLANDORF, KRISTIINA RIBELUS, VILJAR VISSEL

Paide linnakodu interjööri ajalugu on ühtlasi tapeediajalugu - lummavaid mustreid on Paide vanadest majadest päevavalgele tulnud lugematul hulgal, millest paremik on koondatud värskelt valminud raamatu kaante vahele. Pärast selle meeliköitva kollektsiooniga tutvumist ei paista ükski vana foto enam must-valgena. Ajaloolised interjöörid jutustavad selles raamatus köitva loo, mille peategelasteks on mustrid.

Raamatu näol on tegemist tapeediaabitsaga, kust lisaks mustritele ja ajaloolistele interjöörifotodele leiab ülevaate tapeediajaloost. Lisaks on juttu Eesti tapeeditootmise ajaloost ning väikelinna kaupmeestest, kes kohalikku rahvast selle nii levinud tarbekaubaga varustasid. Tapeedimustrid on dateeritud - analoogiatele, stiilikriitikale ning leiukontekstile tuginedes kümnenditesse jaotatud, mis võimaldab trükist kasutada abivahendina nii interjööride kujundamisel kui ka uurimisel.

Lisaks rikkalikele ajaloolistele tapeedileidudele on Paide interjööride mustrite maailma kaaluka ja omanäolise panuse andnud August Roosileht, kelle looming on värvikaks laiguks meie interjööriajaloos. Eksib see, kes arvab, et väikese provintsilinna kodud on olnud kõik tagasihoidlikud või vanamoodsad. Kaugeltki mitte! Raamat pakub ülevaate August Roosilehe kujundatud sisustuselementidest, mis lausa vastanduvad vanamoodsale ja traditsioonilisele.

Eesti vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi monograafia annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Saame teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ja nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Raamatust leiab põhjaliku ülevaate talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid.

Seni vähetuntud teemana on sisse toodud ka eri aegadel toimunud uute taluelamute ja teiste hoonete projektide arhitektuurivõistlused. Eraldi peatükid on pühendatud kahele eripärase arenguga piirkonnale: Põhja-Eestis asuvatele Palmse mõisavalla taludele ja Muhule kui ühele kõige omapärasemale taluarhitektuuri piirkonnale Eestis.

Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja pakub nii äratundmis- kui avastamisrõõmu Eesti kodudest, kus on elanud meie esivanemad ja kus nii mõnigi kord elame ka meie.

Mis on meie talu- ja koduaedadele iseloomulik ning mis on nende kujunemist mõjutanud ja suunanud? Mida on aiapidamine tähendanud ja mil moel talletavad vanad aiad seal kunagi toimetanud inimeste püüdlusi ja saavutusi? Kas ja kuidas väljendub aedades aiapidaja varanduslik ja sotsiaalne seisund? Nendele ja teistelegi küsimusele meie koduaianduse arenguloos otsib oma oma vastilmunud raamatus „Eesti aia ajalgu“ vastuseid Eesti Vabaõhumuuseumi kuraator Anneli Banner.

Eestist leitud (Pidula mõisast Saaremaal) trafarettmaalingute põhjal on koostatud õnnitluskaart (kokku kolm erinevat kujundust).
Kaardi esiküljel on 1:1 mõõtkavas trafarettmaalingu joonis ning kaane siseküljel pikem riba sama maalingu šablooniga – sobiv šabloontrüki tegemiseks kangale, paberile või trafarettmaalingu kandmiseks seinale.

Tööraamat on sisearhitekti ja mõisate kujundaja Leila Pärtelpoja elutööraamat.
Raamat sisaldab tema tööde kirjeldusi, värvikaid juhtumisi, autori joonistusi ja jooniseid ning kauneid fotosid
mitmelt autorilt.