25000406199

Eestist leitud (Pidula mõisast Saaremaal) trafarettmaalingute põhjal on koostatud õnnitluskaart (kokku kolm erinevat kujundust).
Kaardi esiküljel on 1:1 mõõtkavas trafarettmaalingu joonis ning kaane siseküljel pikem riba sama maalingu šablooniga – sobiv šabloontrüki tegemiseks kangale, paberile või trafarettmaalingu kandmiseks seinale.

Eesti Vabaõhumuuseumi toimetiste kolmanda numbri artiklid hõlmavad väga laia teemaderingi kooliaedadest ja arheoloogilistest majajäänustest ižmade puitarhitektuuri ja ehituspärandi inventeerimise teoreetiliste küsimusteni.

Heiki Pärdi. Eessõna
Kadi Karine. Sissevaade Vormsi ehituspärandi ja külade kujunemislukku
Kristiina Tiideberg. Setu traditsiooniline taluarhitektuur ja selle säilivus tänapäeval
Elo Lutsepp. Linnaametnikud sooasunikeks. Tallinna külje alla 1930. aastatel rajatud Õismäe asundus
Rasmus Kask. Taluarhitektuuri inventeerimise teoreetilistest probleemidest
Ain Lavi. Arheoloogia ja Eesti varasemate taluehitiste ajaloo uurimine
Anneli Banner. Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis
Joosep Metslang. Ižmakomi puitarhitektuurist Eesti Kunstiakadeemia 2009. aasta soome-ugri õpperetke põhjal
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava 2011–2015

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.