009890

Eesti vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi monograafia annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Saame teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ja nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Raamatust leiab põhjaliku ülevaate talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid.

Seni vähetuntud teemana on sisse toodud ka eri aegadel toimunud uute taluelamute ja teiste hoonete projektide arhitektuurivõistlused. Eraldi peatükid on pühendatud kahele eripärase arenguga piirkonnale: Põhja-Eestis asuvatele Palmse mõisavalla taludele ja Muhule kui ühele kõige omapärasemale taluarhitektuuri piirkonnale Eestis.

Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja pakub nii äratundmis- kui avastamisrõõmu Eesti kodudest, kus on elanud meie esivanemad ja kus nii mõnigi kord elame ka meie.

2007. aasta mais pidas Eesti Vabaõhumuuseum oma 50. aastapäeva muuhulgas teaduskonverentsiga „Miljööväärtuslikud piirkonnad, nende uurimine, hoidmine ja vahendamine“. Konverents oli hea platvorm tutvustamaks ka Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine 2007–2010“, mille täideviimine usaldati Eesti Vabaõhumuuseumile. Käesolevasse kogumikku on koondatud selle konverentsi ettekanded.

Merike Lang. Eessõna
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2007–2010
Elo Lutsepp. Kommentaariks maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise ja hoidmise arengukavale
Heiki Pärdi. 20. sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris
Hannes Palang. Maastik kui mull: piirid ja peegeldused
Priit-Kalev Parts. Vanavaralt pärandökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole
Uwe Meiners (Saksamaa). Vabaõhumuuseum, piirkondlik ehitusmälestiste kaitse ja kultuurmaastikud. Koostöövõimalustest Cloppenburgi Vabaõhumuuseumi (Saksamaa) näitel
Solveig Sjöberg-Pietarinen (Soome). Aidates inimestel mõista
Maret Tamjärv. Kaitseala piiramisrõngas. Välitöödest Rebala maastikukaitsealal 2005. a
Hanno Talving. Kareda ja Esna küla uurimisest 2006. a

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sari on 2018. aastal saanud kümneaastaseks. Seekordne kuues köide murrab traditsiooni: algselt taluehituspärandile pühendatud, erineb juubeliaasta Toimetised oma kaugusega arhitektuurist ja lähedusega inimesele ja maastikule.

Kui rahvuspargi aladel jäädvustatud taluarhitektuur on esindatud kogumikus fotodena, siis sisuloomeks andsime sõna Soomaaga lähedalt seotud inimestele: elanikele, külaskäijatele, teoreetikutele ja koduloouurijale. Autorid analüüsivad külaelu hääbumist, kohaliku omavalitsuse planeerimisstrateegiaid, pärandmaastikke ja nende hooldamist, rahvuspargi kuvandit ja turismi.

Liis Serk. Eessõna
Urmas Haud. Mälestusmaa
Heiki Pärdi. Ürgne ühepuupaat – haabjas, lootsik, vene – Soomaal ja mujal Eestis
Rasmus Kask. Paberist Soomaa: ääremaaliste piirkondade planeeringud Eestis
Vivika Veski. Soode taastamine Soomaal
Saara Mildeberg. Soomaa rahvuspark: multifunktsionaalne potentsiaal ja marginaliseeritud perspektiivid
Dolores Mäekivi. Külaelu dünaamika ja maaelanike suhe loodusega Riisa küla näitel
Ann Viisileht. Välitööd Soomaal: kirjanduslik kogumispäevik
Karl Kallastu. Vikati ehitusest, tarvitamisest ja tulevikust
Tõnis Korts. Elu Soomaal
Galerii

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.