2582

Tööraamat on sisearhitekti ja mõisate kujundaja Leila Pärtelpoja elutööraamat.
Raamat sisaldab tema tööde kirjeldusi, värvikaid juhtumisi, autori joonistusi ja jooniseid ning kauneid fotosid
mitmelt autorilt.

Raamat Paide ajaloolistest interjööridest "Väikese linna suured mustrid".
Autorid: KAREN KLANDORF, KRISTIINA RIBELUS, VILJAR VISSEL

Paide linnakodu interjööri ajalugu on ühtlasi tapeediajalugu - lummavaid mustreid on Paide vanadest majadest päevavalgele tulnud lugematul hulgal, millest paremik on koondatud värskelt valminud raamatu kaante vahele. Pärast selle meeliköitva kollektsiooniga tutvumist ei paista ükski vana foto enam must-valgena. Ajaloolised interjöörid jutustavad selles raamatus köitva loo, mille peategelasteks on mustrid.

Raamatu näol on tegemist tapeediaabitsaga, kust lisaks mustritele ja ajaloolistele interjöörifotodele leiab ülevaate tapeediajaloost. Lisaks on juttu Eesti tapeeditootmise ajaloost ning väikelinna kaupmeestest, kes kohalikku rahvast selle nii levinud tarbekaubaga varustasid. Tapeedimustrid on dateeritud - analoogiatele, stiilikriitikale ning leiukontekstile tuginedes kümnenditesse jaotatud, mis võimaldab trükist kasutada abivahendina nii interjööride kujundamisel kui ka uurimisel.

Lisaks rikkalikele ajaloolistele tapeedileidudele on Paide interjööride mustrite maailma kaaluka ja omanäolise panuse andnud August Roosileht, kelle looming on värvikaks laiguks meie interjööriajaloos. Eksib see, kes arvab, et väikese provintsilinna kodud on olnud kõik tagasihoidlikud või vanamoodsad. Kaugeltki mitte! Raamat pakub ülevaate August Roosilehe kujundatud sisustuselementidest, mis lausa vastanduvad vanamoodsale ja traditsioonilisele.

Mis on meie talu- ja koduaedadele iseloomulik ning mis on nende kujunemist mõjutanud ja suunanud? Mida on aiapidamine tähendanud ja mil moel talletavad vanad aiad seal kunagi toimetanud inimeste püüdlusi ja saavutusi? Kas ja kuidas väljendub aedades aiapidaja varanduslik ja sotsiaalne seisund? Nendele ja teistelegi küsimusele meie koduaianduse arenguloos otsib oma oma vastilmunud raamatus „Eesti aia ajalgu“ vastuseid Eesti Vabaõhumuuseumi kuraator Anneli Banner.

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.