Tööraamat Leila Pärtelpoeg

Raamat Paide ajaloolistest interjööridest "Väikese linna suured mustrid".
Autorid: KAREN KLANDORF, KRISTIINA RIBELUS, VILJAR VISSEL

Paide linnakodu interjööri ajalugu on ühtlasi tapeediajalugu - lummavaid mustreid on Paide vanadest majadest päevavalgele tulnud lugematul hulgal, millest paremik on koondatud värskelt valminud raamatu kaante vahele. Pärast selle meeliköitva kollektsiooniga tutvumist ei paista ükski vana foto enam must-valgena. Ajaloolised interjöörid jutustavad selles raamatus köitva loo, mille peategelasteks on mustrid.

Raamatu näol on tegemist tapeediaabitsaga, kust lisaks mustritele ja ajaloolistele interjöörifotodele leiab ülevaate tapeediajaloost. Lisaks on juttu Eesti tapeeditootmise ajaloost ning väikelinna kaupmeestest, kes kohalikku rahvast selle nii levinud tarbekaubaga varustasid. Tapeedimustrid on dateeritud - analoogiatele, stiilikriitikale ning leiukontekstile tuginedes kümnenditesse jaotatud, mis võimaldab trükist kasutada abivahendina nii interjööride kujundamisel kui ka uurimisel.

Lisaks rikkalikele ajaloolistele tapeedileidudele on Paide interjööride mustrite maailma kaaluka ja omanäolise panuse andnud August Roosileht, kelle looming on värvikaks laiguks meie interjööriajaloos. Eksib see, kes arvab, et väikese provintsilinna kodud on olnud kõik tagasihoidlikud või vanamoodsad. Kaugeltki mitte! Raamat pakub ülevaate August Roosilehe kujundatud sisustuselementidest, mis lausa vastanduvad vanamoodsale ja traditsioonilisele.

Mis on meie talu- ja koduaedadele iseloomulik ning mis on nende kujunemist mõjutanud ja suunanud? Mida on aiapidamine tähendanud ja mil moel talletavad vanad aiad seal kunagi toimetanud inimeste püüdlusi ja saavutusi? Kas ja kuidas väljendub aedades aiapidaja varanduslik ja sotsiaalne seisund? Nendele ja teistelegi küsimusele meie koduaianduse arenguloos otsib oma oma vastilmunud raamatus „Eesti aia ajalgu“ vastuseid Eesti Vabaõhumuuseumi kuraator Anneli Banner.

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sari on 2018. aastal saanud kümneaastaseks. Seekordne kuues köide murrab traditsiooni: algselt taluehituspärandile pühendatud, erineb juubeliaasta Toimetised oma kaugusega arhitektuurist ja lähedusega inimesele ja maastikule.

Kui rahvuspargi aladel jäädvustatud taluarhitektuur on esindatud kogumikus fotodena, siis sisuloomeks andsime sõna Soomaaga lähedalt seotud inimestele: elanikele, külaskäijatele, teoreetikutele ja koduloouurijale. Autorid analüüsivad külaelu hääbumist, kohaliku omavalitsuse planeerimisstrateegiaid, pärandmaastikke ja nende hooldamist, rahvuspargi kuvandit ja turismi.

Liis Serk. Eessõna
Urmas Haud. Mälestusmaa
Heiki Pärdi. Ürgne ühepuupaat – haabjas, lootsik, vene – Soomaal ja mujal Eestis
Rasmus Kask. Paberist Soomaa: ääremaaliste piirkondade planeeringud Eestis
Vivika Veski. Soode taastamine Soomaal
Saara Mildeberg. Soomaa rahvuspark: multifunktsionaalne potentsiaal ja marginaliseeritud perspektiivid
Dolores Mäekivi. Külaelu dünaamika ja maaelanike suhe loodusega Riisa küla näitel
Ann Viisileht. Välitööd Soomaal: kirjanduslik kogumispäevik
Karl Kallastu. Vikati ehitusest, tarvitamisest ja tulevikust
Tõnis Korts. Elu Soomaal
Galerii

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.