0002

Eestist leitud (Pidula mõisast Saaremaal) trafarettmaalingute põhjal on koostatud õnnitluskaart (kokku kolm erinevat kujundust).
Kaardi esiküljel on 1:1 mõõtkavas trafarettmaalingu joonis ning kaane siseküljel pikem riba sama maalingu šablooniga – sobiv šabloontrüki tegemiseks kangale, paberile või trafarettmaalingu kandmiseks seinale.

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sarja neljandas väljaandes „Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu“ keskendume UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud väikesaare – Kihnu – pärandile. Kogumiku lähtepunktiks said saarel läbiviidud välitööd. Tähelepanu all on aga tunduvalt laiem teemadering kui Kihnu traditsiooniline arhitektuur.

Elo Lutsepp. Eessõna
Marju Kõivupuu. See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Rasmus Kask. Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Rasmus Kask. Taluarhitektuuri väärtused ja miljöö-väärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Anneli Banner. Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Jaan Sudak. Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Hanno Talving. Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.

Raamat on jätk kahele mõisaarhitektuuri käsitlevale köitele, mis hõlmavad ajavahemikku keskajast Põhjasõjani. Käesolev köide on pühendatud mõisaarhitektuuri suurimale tõusuperioodile 18. sajandil. Vandunud truudust uuele võimule, võttis kohalik eliit vastu uue ajastu kutse ja lasi oma kodumaja ehitada võõrsilt pärit arhitektidel ja ehitusmeistritel. Ehtekarbikesena Itaalia ja Prantsuse regulaarstiilis pargi keskel kerkiv mõisamaja sulatas kokku kunstielu ja -vaimu, mis ajal, kui Euroopat räsisid revolutsioonituuled, võimaldas aadlil sulgeda end klantsseinte taha. Ühe viimase siniverelise oaasina Euroopas etendus mõisas ooper, mille noodivõti pärines Louis XIV aegsest Versailles’st ja libreto oli kirjutatud suurimates kunstimetropolides Dresdenis, Berliinis ja Peterburis. Saanud hariduse Saksamaal, reisinud Šveitsis ja Itaalias, jõudis perepoeg vastu jõulusid kodumajja, mille saalis oli ehitud kuusepuu ja tubades süüdatud küünlad. Saadud eurooplasteks, jäädi ometi liivimaalasteks, millest suuremate rokokoosäras losside kõrval Põltsamaal, Väänas ja Õisus annavad tunnistust vanas heas balti stiilis puidust mõisamajad Esnas, Riidajal ja Loodil. Võttes ette Eesti mõisatest pajatava raamatu, ei saa me mitte üksnes uusi teadmisi, vaid ka midagi, mis aitab meil näha maailma huvitavama, mitmekülgsema ja ilusamana.