2008

Eesti vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi monograafia annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Saame teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ja nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Raamatust leiab põhjaliku ülevaate talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid.

Seni vähetuntud teemana on sisse toodud ka eri aegadel toimunud uute taluelamute ja teiste hoonete projektide arhitektuurivõistlused. Eraldi peatükid on pühendatud kahele eripärase arenguga piirkonnale: Põhja-Eestis asuvatele Palmse mõisavalla taludele ja Muhule kui ühele kõige omapärasemale taluarhitektuuri piirkonnale Eestis.

Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja pakub nii äratundmis- kui avastamisrõõmu Eesti kodudest, kus on elanud meie esivanemad ja kus nii mõnigi kord elame ka meie.

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sarja neljandas väljaandes „Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu“ keskendume UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud väikesaare – Kihnu – pärandile. Kogumiku lähtepunktiks said saarel läbiviidud välitööd. Tähelepanu all on aga tunduvalt laiem teemadering kui Kihnu traditsiooniline arhitektuur.

Elo Lutsepp. Eessõna
Marju Kõivupuu. See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Rasmus Kask. Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Rasmus Kask. Taluarhitektuuri väärtused ja miljöö-väärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Anneli Banner. Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Jaan Sudak. Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Hanno Talving. Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.