25000406198

Raamat Paide ajaloolistest interjööridest "Väikese linna suured mustrid".
Autorid: KAREN KLANDORF, KRISTIINA RIBELUS, VILJAR VISSEL

Paide linnakodu interjööri ajalugu on ühtlasi tapeediajalugu - lummavaid mustreid on Paide vanadest majadest päevavalgele tulnud lugematul hulgal, millest paremik on koondatud värskelt valminud raamatu kaante vahele. Pärast selle meeliköitva kollektsiooniga tutvumist ei paista ükski vana foto enam must-valgena. Ajaloolised interjöörid jutustavad selles raamatus köitva loo, mille peategelasteks on mustrid.

Raamatu näol on tegemist tapeediaabitsaga, kust lisaks mustritele ja ajaloolistele interjöörifotodele leiab ülevaate tapeediajaloost. Lisaks on juttu Eesti tapeeditootmise ajaloost ning väikelinna kaupmeestest, kes kohalikku rahvast selle nii levinud tarbekaubaga varustasid. Tapeedimustrid on dateeritud - analoogiatele, stiilikriitikale ning leiukontekstile tuginedes kümnenditesse jaotatud, mis võimaldab trükist kasutada abivahendina nii interjööride kujundamisel kui ka uurimisel.

Lisaks rikkalikele ajaloolistele tapeedileidudele on Paide interjööride mustrite maailma kaaluka ja omanäolise panuse andnud August Roosileht, kelle looming on värvikaks laiguks meie interjööriajaloos. Eksib see, kes arvab, et väikese provintsilinna kodud on olnud kõik tagasihoidlikud või vanamoodsad. Kaugeltki mitte! Raamat pakub ülevaate August Roosilehe kujundatud sisustuselementidest, mis lausa vastanduvad vanamoodsale ja traditsioonilisele.

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.

Raamat on jätk kahele mõisaarhitektuuri käsitlevale köitele, mis hõlmavad ajavahemikku keskajast Põhjasõjani. Käesolev köide on pühendatud mõisaarhitektuuri suurimale tõusuperioodile 18. sajandil. Vandunud truudust uuele võimule, võttis kohalik eliit vastu uue ajastu kutse ja lasi oma kodumaja ehitada võõrsilt pärit arhitektidel ja ehitusmeistritel. Ehtekarbikesena Itaalia ja Prantsuse regulaarstiilis pargi keskel kerkiv mõisamaja sulatas kokku kunstielu ja -vaimu, mis ajal, kui Euroopat räsisid revolutsioonituuled, võimaldas aadlil sulgeda end klantsseinte taha. Ühe viimase siniverelise oaasina Euroopas etendus mõisas ooper, mille noodivõti pärines Louis XIV aegsest Versailles’st ja libreto oli kirjutatud suurimates kunstimetropolides Dresdenis, Berliinis ja Peterburis. Saanud hariduse Saksamaal, reisinud Šveitsis ja Itaalias, jõudis perepoeg vastu jõulusid kodumajja, mille saalis oli ehitud kuusepuu ja tubades süüdatud küünlad. Saadud eurooplasteks, jäädi ometi liivimaalasteks, millest suuremate rokokoosäras losside kõrval Põltsamaal, Väänas ja Õisus annavad tunnistust vanas heas balti stiilis puidust mõisamajad Esnas, Riidajal ja Loodil. Võttes ette Eesti mõisatest pajatava raamatu, ei saa me mitte üksnes uusi teadmisi, vaid ka midagi, mis aitab meil näha maailma huvitavama, mitmekülgsema ja ilusamana.