"Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu / Rural Architecture and Lanscape. Kihnu" Eesti Vabaõhumuuseumi toimetised 4 (2015)

Eesti Vabaõhumuuseumi toimetiste teine köide sisaldab 2008. aasta teaduspäeva ettekannete põhjal kirjutatud üsna eriilmelisi kirjutisi. Omavahel ühendab neid kaks põhiteemat: maaehitised ja maakultuur.

Heiki Pärdi. Eessõna
Hanno Talving. Ülevaade Eesti vallamajadest
Heiki Pärdi. Maa ja linna vahepeal
Marju Kõivupuu. Omad ja võõrad koduaias
Elvi Nassar. Setu küla kontrolljoone taga – Lõkova
Elo Lutsepp. Asustuse kujunemine ja ehitustraditsioonide püsimine Peipsiääre vallas. Varnja küla
Kadi Karine. Miljööväärtuslike Virumaa rannakülade Eisma ja Andi väärtuste määratlemine ja kaitse
Joosep Metslang. Palkarhitektuuri taastamisest 2008. aasta uuringute põhjal

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sari on 2018. aastal saanud kümneaastaseks. Seekordne kuues köide murrab traditsiooni: algselt taluehituspärandile pühendatud, erineb juubeliaasta Toimetised oma kaugusega arhitektuurist ja lähedusega inimesele ja maastikule.

Kui rahvuspargi aladel jäädvustatud taluarhitektuur on esindatud kogumikus fotodena, siis sisuloomeks andsime sõna Soomaaga lähedalt seotud inimestele: elanikele, külaskäijatele, teoreetikutele ja koduloouurijale. Autorid analüüsivad külaelu hääbumist, kohaliku omavalitsuse planeerimisstrateegiaid, pärandmaastikke ja nende hooldamist, rahvuspargi kuvandit ja turismi.

Liis Serk. Eessõna
Urmas Haud. Mälestusmaa
Heiki Pärdi. Ürgne ühepuupaat – haabjas, lootsik, vene – Soomaal ja mujal Eestis
Rasmus Kask. Paberist Soomaa: ääremaaliste piirkondade planeeringud Eestis
Vivika Veski. Soode taastamine Soomaal
Saara Mildeberg. Soomaa rahvuspark: multifunktsionaalne potentsiaal ja marginaliseeritud perspektiivid
Dolores Mäekivi. Külaelu dünaamika ja maaelanike suhe loodusega Riisa küla näitel
Ann Viisileht. Välitööd Soomaal: kirjanduslik kogumispäevik
Karl Kallastu. Vikati ehitusest, tarvitamisest ja tulevikust
Tõnis Korts. Elu Soomaal
Galerii

Raamat on jätk kahele mõisaarhitektuuri käsitlevale köitele, mis hõlmavad ajavahemikku keskajast Põhjasõjani. Käesolev köide on pühendatud mõisaarhitektuuri suurimale tõusuperioodile 18. sajandil. Vandunud truudust uuele võimule, võttis kohalik eliit vastu uue ajastu kutse ja lasi oma kodumaja ehitada võõrsilt pärit arhitektidel ja ehitusmeistritel. Ehtekarbikesena Itaalia ja Prantsuse regulaarstiilis pargi keskel kerkiv mõisamaja sulatas kokku kunstielu ja -vaimu, mis ajal, kui Euroopat räsisid revolutsioonituuled, võimaldas aadlil sulgeda end klantsseinte taha. Ühe viimase siniverelise oaasina Euroopas etendus mõisas ooper, mille noodivõti pärines Louis XIV aegsest Versailles’st ja libreto oli kirjutatud suurimates kunstimetropolides Dresdenis, Berliinis ja Peterburis. Saanud hariduse Saksamaal, reisinud Šveitsis ja Itaalias, jõudis perepoeg vastu jõulusid kodumajja, mille saalis oli ehitud kuusepuu ja tubades süüdatud küünlad. Saadud eurooplasteks, jäädi ometi liivimaalasteks, millest suuremate rokokoosäras losside kõrval Põltsamaal, Väänas ja Õisus annavad tunnistust vanas heas balti stiilis puidust mõisamajad Esnas, Riidajal ja Loodil. Võttes ette Eesti mõisatest pajatava raamatu, ei saa me mitte üksnes uusi teadmisi, vaid ka midagi, mis aitab meil näha maailma huvitavama, mitmekülgsema ja ilusamana.

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.