Eesti aia ajalugu

Eesti vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi monograafia annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Saame teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ja nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Raamatust leiab põhjaliku ülevaate talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid.

Seni vähetuntud teemana on sisse toodud ka eri aegadel toimunud uute taluelamute ja teiste hoonete projektide arhitektuurivõistlused. Eraldi peatükid on pühendatud kahele eripärase arenguga piirkonnale: Põhja-Eestis asuvatele Palmse mõisavalla taludele ja Muhule kui ühele kõige omapärasemale taluarhitektuuri piirkonnale Eestis.

Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja pakub nii äratundmis- kui avastamisrõõmu Eesti kodudest, kus on elanud meie esivanemad ja kus nii mõnigi kord elame ka meie.

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste viies köide on pühendatud Eesti maaarhitektuuri põlistamise suurkuju Karl Tihase 100. sünniaastapäevale. Aastal 2014 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum seda Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud näitusega „Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv“ ning teaduskonverentsiga. Enamus käesoleva väljaande artikleid ongi välja kasvanud Tihasele pühendatud konverentsi ettekannetest.

Heiki Pärdi. Eessõna
Maret Tamjärv. Karl Tihase (1914–2005). Siberist pärit kirglik Eesti taluarhitektuuri uurija
Heiki Pärdi. Ülevaade Eesti taluhoonestusest 20. sajandi alguses 1929. aasta põllumajandusloenduse andmeil
Tiina Toomet. Eesti taluaianduse tekkimise ajast 19. sajandi lõpus ja sajandivahetusel
Elo Lutsepp. Riigi roll taluarhitektuuri arendamisel 1920–30ndail. Vormiuuendused ja muutused materjalikasutuses
Marju Kõivupuu. Surnute saared elavate maastikul: talu- ja perekalmistu
Sandra Mälk. Arhitekt, palun üks talumaja projekt. Taluehitiste projekte Eesti Arhitektuurimuuseumi kogudes 1920–1940
Mikk Mutso. Ispireeriv vernakulaar ehk innustav isetegemine
Joosep Metslang. Estonian VERNADOC: rahvusvaheline dokumenteerimislaager
Joosep Metslang. Pantelejevi villa: ehitisest endast
Oliver Orro. Mõned mõtted Pantelejevite suvila arhitektuuriajaloolisest ja muinsuskaitselisest kontekstist
Madis Tuuder. Narva-Jõesuu – üks esimesi teadlikult planeeritud kuurorte Läänemere ääres

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.