Tartu puitarhitektuur

Eestist leitud (Pidula mõisast Saaremaal) trafarettmaalingute põhjal on koostatud õnnitluskaart (kokku kolm erinevat kujundust).
Kaardi esiküljel on 1:1 mõõtkavas trafarettmaalingu joonis ning kaane siseküljel pikem riba sama maalingu šablooniga – sobiv šabloontrüki tegemiseks kangale, paberile või trafarettmaalingu kandmiseks seinale.

Mis on meie talu- ja koduaedadele iseloomulik ning mis on nende kujunemist mõjutanud ja suunanud? Mida on aiapidamine tähendanud ja mil moel talletavad vanad aiad seal kunagi toimetanud inimeste püüdlusi ja saavutusi? Kas ja kuidas väljendub aedades aiapidaja varanduslik ja sotsiaalne seisund? Nendele ja teistelegi küsimusele meie koduaianduse arenguloos otsib oma oma vastilmunud raamatus „Eesti aia ajalgu“ vastuseid Eesti Vabaõhumuuseumi kuraator Anneli Banner.

Eesti vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi monograafia annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Saame teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ja nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Raamatust leiab põhjaliku ülevaate talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid.

Seni vähetuntud teemana on sisse toodud ka eri aegadel toimunud uute taluelamute ja teiste hoonete projektide arhitektuurivõistlused. Eraldi peatükid on pühendatud kahele eripärase arenguga piirkonnale: Põhja-Eestis asuvatele Palmse mõisavalla taludele ja Muhule kui ühele kõige omapärasemale taluarhitektuuri piirkonnale Eestis.

Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja pakub nii äratundmis- kui avastamisrõõmu Eesti kodudest, kus on elanud meie esivanemad ja kus nii mõnigi kord elame ka meie.

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.