"Soomaa. Suurem kui suurvesi: kohanemine ja toimetulek" Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised 6 (2018)

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste viies köide on pühendatud Eesti maaarhitektuuri põlistamise suurkuju Karl Tihase 100. sünniaastapäevale. Aastal 2014 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum seda Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud näitusega „Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv“ ning teaduskonverentsiga. Enamus käesoleva väljaande artikleid ongi välja kasvanud Tihasele pühendatud konverentsi ettekannetest.

Heiki Pärdi. Eessõna
Maret Tamjärv. Karl Tihase (1914–2005). Siberist pärit kirglik Eesti taluarhitektuuri uurija
Heiki Pärdi. Ülevaade Eesti taluhoonestusest 20. sajandi alguses 1929. aasta põllumajandusloenduse andmeil
Tiina Toomet. Eesti taluaianduse tekkimise ajast 19. sajandi lõpus ja sajandivahetusel
Elo Lutsepp. Riigi roll taluarhitektuuri arendamisel 1920–30ndail. Vormiuuendused ja muutused materjalikasutuses
Marju Kõivupuu. Surnute saared elavate maastikul: talu- ja perekalmistu
Sandra Mälk. Arhitekt, palun üks talumaja projekt. Taluehitiste projekte Eesti Arhitektuurimuuseumi kogudes 1920–1940
Mikk Mutso. Ispireeriv vernakulaar ehk innustav isetegemine
Joosep Metslang. Estonian VERNADOC: rahvusvaheline dokumenteerimislaager
Joosep Metslang. Pantelejevi villa: ehitisest endast
Oliver Orro. Mõned mõtted Pantelejevite suvila arhitektuuriajaloolisest ja muinsuskaitselisest kontekstist
Madis Tuuder. Narva-Jõesuu – üks esimesi teadlikult planeeritud kuurorte Läänemere ääres

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Kui 10-aastane Maarike peaks vanemate reisi ajal nädala vanaema juures veetma, selgub, et majauurijast vanaemal on samal ajal vaja ühte vana mõisa uurida ning tüdrukul tuleb temaga kaasa minna. Tavalisest mõnusast äraolemisest saab korrapealt hoopis põnevam seiklus, sest teadupärast on kõigis vanades mõisates varjul pikk ajalugu, kummitused ja peidetud aarded.

Maris Mändel on ehitusajaloolane ja temalt on varem peale teaduslike kirjutiste ilmunud ka lasteraamat „Tüdruk vagunelamust” (2022). „Proua Majauurija tegutseb” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” kolmanda koha pälvinud töö.