Maaarhitektuur ja maastik / Rural architecture and landscape" Eesti Vabaõhumuuseumi toimetised 3 (2012)

Tööraamat on sisearhitekti ja mõisate kujundaja Leila Pärtelpoja elutööraamat.
Raamat sisaldab tema tööde kirjeldusi, värvikaid juhtumisi, autori joonistusi ja jooniseid ning kauneid fotosid
mitmelt autorilt.

Eesti Vabaõhumuuseumi toimetiste teine köide sisaldab 2008. aasta teaduspäeva ettekannete põhjal kirjutatud üsna eriilmelisi kirjutisi. Omavahel ühendab neid kaks põhiteemat: maaehitised ja maakultuur.

Heiki Pärdi. Eessõna
Hanno Talving. Ülevaade Eesti vallamajadest
Heiki Pärdi. Maa ja linna vahepeal
Marju Kõivupuu. Omad ja võõrad koduaias
Elvi Nassar. Setu küla kontrolljoone taga – Lõkova
Elo Lutsepp. Asustuse kujunemine ja ehitustraditsioonide püsimine Peipsiääre vallas. Varnja küla
Kadi Karine. Miljööväärtuslike Virumaa rannakülade Eisma ja Andi väärtuste määratlemine ja kaitse
Joosep Metslang. Palkarhitektuuri taastamisest 2008. aasta uuringute põhjal

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sarja neljandas väljaandes „Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu“ keskendume UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud väikesaare – Kihnu – pärandile. Kogumiku lähtepunktiks said saarel läbiviidud välitööd. Tähelepanu all on aga tunduvalt laiem teemadering kui Kihnu traditsiooniline arhitektuur.

Elo Lutsepp. Eessõna
Marju Kõivupuu. See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Rasmus Kask. Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Rasmus Kask. Taluarhitektuuri väärtused ja miljöö-väärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Anneli Banner. Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Jaan Sudak. Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Hanno Talving. Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.