Maaarhitektuur ja maastik / Rural architecture and landscape" Eesti Vabaõhumuuseumi toimetised 3 (2012)

Mis on meie talu- ja koduaedadele iseloomulik ning mis on nende kujunemist mõjutanud ja suunanud? Mida on aiapidamine tähendanud ja mil moel talletavad vanad aiad seal kunagi toimetanud inimeste püüdlusi ja saavutusi? Kas ja kuidas väljendub aedades aiapidaja varanduslik ja sotsiaalne seisund? Nendele ja teistelegi küsimusele meie koduaianduse arenguloos otsib oma oma vastilmunud raamatus „Eesti aia ajalgu“ vastuseid Eesti Vabaõhumuuseumi kuraator Anneli Banner.

2007. aasta mais pidas Eesti Vabaõhumuuseum oma 50. aastapäeva muuhulgas teaduskonverentsiga „Miljööväärtuslikud piirkonnad, nende uurimine, hoidmine ja vahendamine“. Konverents oli hea platvorm tutvustamaks ka Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine 2007–2010“, mille täideviimine usaldati Eesti Vabaõhumuuseumile. Käesolevasse kogumikku on koondatud selle konverentsi ettekanded.

Merike Lang. Eessõna
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2007–2010
Elo Lutsepp. Kommentaariks maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise ja hoidmise arengukavale
Heiki Pärdi. 20. sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris
Hannes Palang. Maastik kui mull: piirid ja peegeldused
Priit-Kalev Parts. Vanavaralt pärandökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole
Uwe Meiners (Saksamaa). Vabaõhumuuseum, piirkondlik ehitusmälestiste kaitse ja kultuurmaastikud. Koostöövõimalustest Cloppenburgi Vabaõhumuuseumi (Saksamaa) näitel
Solveig Sjöberg-Pietarinen (Soome). Aidates inimestel mõista
Maret Tamjärv. Kaitseala piiramisrõngas. Välitöödest Rebala maastikukaitsealal 2005. a
Hanno Talving. Kareda ja Esna küla uurimisest 2006. a

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.

Kui 10-aastane Maarike peaks vanemate reisi ajal nädala vanaema juures veetma, selgub, et majauurijast vanaemal on samal ajal vaja ühte vana mõisa uurida ning tüdrukul tuleb temaga kaasa minna. Tavalisest mõnusast äraolemisest saab korrapealt hoopis põnevam seiklus, sest teadupärast on kõigis vanades mõisates varjul pikk ajalugu, kummitused ja peidetud aarded.

Maris Mändel on ehitusajaloolane ja temalt on varem peale teaduslike kirjutiste ilmunud ka lasteraamat „Tüdruk vagunelamust” (2022). „Proua Majauurija tegutseb” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” kolmanda koha pälvinud töö.