Eesti talu

2007. aasta mais pidas Eesti Vabaõhumuuseum oma 50. aastapäeva muuhulgas teaduskonverentsiga „Miljööväärtuslikud piirkonnad, nende uurimine, hoidmine ja vahendamine“. Konverents oli hea platvorm tutvustamaks ka Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine 2007–2010“, mille täideviimine usaldati Eesti Vabaõhumuuseumile. Käesolevasse kogumikku on koondatud selle konverentsi ettekanded.

Merike Lang. Eessõna
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2007–2010
Elo Lutsepp. Kommentaariks maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise ja hoidmise arengukavale
Heiki Pärdi. 20. sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris
Hannes Palang. Maastik kui mull: piirid ja peegeldused
Priit-Kalev Parts. Vanavaralt pärandökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole
Uwe Meiners (Saksamaa). Vabaõhumuuseum, piirkondlik ehitusmälestiste kaitse ja kultuurmaastikud. Koostöövõimalustest Cloppenburgi Vabaõhumuuseumi (Saksamaa) näitel
Solveig Sjöberg-Pietarinen (Soome). Aidates inimestel mõista
Maret Tamjärv. Kaitseala piiramisrõngas. Välitöödest Rebala maastikukaitsealal 2005. a
Hanno Talving. Kareda ja Esna küla uurimisest 2006. a

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sarja neljandas väljaandes „Maaarhitektuur ja maastik. Kihnu“ keskendume UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud väikesaare – Kihnu – pärandile. Kogumiku lähtepunktiks said saarel läbiviidud välitööd. Tähelepanu all on aga tunduvalt laiem teemadering kui Kihnu traditsiooniline arhitektuur.

Elo Lutsepp. Eessõna
Marju Kõivupuu. See tuttav ja tundmatu Kihnu kultuuriruum
Rasmus Kask. Eesti Vabaõhumuuseumi välitööd Kihnu saarel 2012. aastal
Rasmus Kask. Taluarhitektuuri väärtused ja miljöö-väärtuslike alade planeerimispraktika Eesti maapiirkondades
Anneli Banner. Ülevaade Kihnu taluaiandusest ja muutustest selles viimastel aastakümnetel
Jaan Sudak. Luupainaja rahvapärased seletusviisid Kihnu saarel
Hanno Talving. Väljavõtteid Kihnu vallavolikogu ja -valitsuse protokollidest 1888–1918

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste viies köide on pühendatud Eesti maaarhitektuuri põlistamise suurkuju Karl Tihase 100. sünniaastapäevale. Aastal 2014 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum seda Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud näitusega „Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv“ ning teaduskonverentsiga. Enamus käesoleva väljaande artikleid ongi välja kasvanud Tihasele pühendatud konverentsi ettekannetest.

Heiki Pärdi. Eessõna
Maret Tamjärv. Karl Tihase (1914–2005). Siberist pärit kirglik Eesti taluarhitektuuri uurija
Heiki Pärdi. Ülevaade Eesti taluhoonestusest 20. sajandi alguses 1929. aasta põllumajandusloenduse andmeil
Tiina Toomet. Eesti taluaianduse tekkimise ajast 19. sajandi lõpus ja sajandivahetusel
Elo Lutsepp. Riigi roll taluarhitektuuri arendamisel 1920–30ndail. Vormiuuendused ja muutused materjalikasutuses
Marju Kõivupuu. Surnute saared elavate maastikul: talu- ja perekalmistu
Sandra Mälk. Arhitekt, palun üks talumaja projekt. Taluehitiste projekte Eesti Arhitektuurimuuseumi kogudes 1920–1940
Mikk Mutso. Ispireeriv vernakulaar ehk innustav isetegemine
Joosep Metslang. Estonian VERNADOC: rahvusvaheline dokumenteerimislaager
Joosep Metslang. Pantelejevi villa: ehitisest endast
Oliver Orro. Mõned mõtted Pantelejevite suvila arhitektuuriajaloolisest ja muinsuskaitselisest kontekstist
Madis Tuuder. Narva-Jõesuu – üks esimesi teadlikult planeeritud kuurorte Läänemere ääres

Raamat, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ esimesele osale. „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“ on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba „Eesti mõisad ja lossid II. Aadlikultuuri seitse aastasada“.

Raamat kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse ... Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

See on retrospektiivne rännak täis igatsust ühe maailma vastu, mida enam ei ole. Selleks et mõista, kuidas sündisid, muutusid, kasvasid ja lõpuks hääbusid mõisad, on otstarbekas alustada otsast. Küsida, mis on mõis ja kes oli see inimene, kes siitmaalt kaugel kirjutatud partituuri järgi pani rõkkama maastiku, lisades sinna üha uusi toone ja pooltoone, mis isegi siis, kui ümberringi oli aadlikultuur kaotanud kõnelemisvõime, jätkas minoorset viisi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.

Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.