Eesti vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi monograafia annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Saame teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ja nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Raamatust leiab põhjaliku ülevaate talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid.

Seni vähetuntud teemana on sisse toodud ka eri aegadel toimunud uute taluelamute ja teiste hoonete projektide arhitektuurivõistlused. Eraldi peatükid on pühendatud kahele eripärase arenguga piirkonnale: Põhja-Eestis asuvatele Palmse mõisavalla taludele ja Muhule kui ühele kõige omapärasemale taluarhitektuuri piirkonnale Eestis.

Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja pakub nii äratundmis- kui avastamisrõõmu Eesti kodudest, kus on elanud meie esivanemad ja kus nii mõnigi kord elame ka meie.

Kuigi kelder on Eesti taluõuedel uustulnuk, põimub keldritega aja lugu: baltisaksa mõjud ja kartuli jõudmine meie toidulauale, 19. sajandi teisel poolel Eesti külas aset leidnud suured majanduslikud ja kultuurilised muutused, talude päriseksostmine, ehitustehnika ja kodukultuuri areng, kitsamad ja paremad ajad.

Selles raamatus tulevad jutuks eeskätt taluõuel eraldi hoonena seisvad keldrid – maakeldrid ent põikeid tehakse ka mõisaõuele, kiigatakse sahvrisse ja kartulimaale. Raamat ärgitab keldreid teise pilguga vaatama, vanu maakeldreid hoidma ja taastama ning uusi ehitama.

Iga kelder on omal moel tähelepanuväärne, igal keldril on lugu. Raamatu autor on Maret Tamjärv, kirjastus Maalehe Raamat, ilmumisaasta 2014.